Memoriaalpark

Просто небольшой кусок парка, местный бомонт счастливо пьёт пивасик красота"."

Out of the 79 convoys that deported French Jews from Drancy in France between March 1942 and August 1944, only one was sent to the Baltics, for reasons that are still unknown. It was convoy number 73, which departed from Drancy on 15 May 1944. Of the people in the convoy, nearly 600 men were sent to Fort IX in Kaunas and five cars carrying about 300 people moved on to Tallinn, where they most likely arrived on 20 May. On 1 September, 34 survivors of convoy no. 73 were deported to the Stutthof concentration camp. Only 22 survivors returned to France in 1945.1942. aasta märtsist 1944. aasta augustini lähetati Pariisi lähedasest Drancy koondulaagrist 78 ešeloni (konvoid) enam kui 62 000 Prantsusmaal elanud juudiga Poola territooriumil asunud koonduslaagritesse. Enamus kinnipeetvaid saadeti Auschwitzi koonduslaagrisse. Ainult üks ešelon, nn Konvoi nr 73" ("Convoy 73")

Kõik need inimesed tapeti, sest nad armastasid oma rahvast, maad ja riikiPankur Klaus Scheelile kuulunud Pirita-Kose maavaldus natsionaliseeriti 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse. Alates 1941. aasta algusest toimusid seal NKVD sõja­tribunali salaistungid, kus kohtualused mõisteti surma, otsused viidi mahalaskmise teel kohapeal täide ja hukatute laibad maeti sealsamas varjatult hoonete põrandate alla ja parki.Aastatel 1941–1942 leiti Scheeli krundilt 78 hukatut, kellest avastamise ajal õnnetus identifitseerida vaid 34.Mõrvatud tehti kindlaks hukkunute kirjelduse, riietuse ning neilt leitud esemete ja dokumentide abil. Kuna samal ajal inimeste arreteerimise ja hukkamisega küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist palju nende sugulasi ja omakseid, siis ei olnud neil võimalik aidata mõrvatuid ära tunda.Arvatakse, et Scheeli krundil hukati ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. Neid kõiki süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses, kasutades selleks Vene NFSV – s.t võõra riigi – kriminaalkoodeksi sätteid.1942. aasta sügisel maeti Pirita-Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähikonnast leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus tänapäeval paikneb punase terrori ohvrite mälestusmärk.

Чьим и помним

Помнить надо все и всех

It is very sad to visit here and see and think of all the lives which were extinguished during the communist occupation of Estonia.

Võiks öelda, et väga ilus (ja vajalik). Üksikud puudused valgustuse osas, kuid need on lubatud kõrvaldada. Võib olla veel ilusam kui õunapuud suuremaks kasvavad. Kahjuks ei tea, mis võib saada mesilastest, sest üksikud vene seltsimehed juba proovisid neid lahti kruvida. Oleks hea kui saaks Levadia staadioni täielikult teise kohta viia - see ei sobi sellesse paika. Soovitan kõigil külastada seda memoriaali, ka neil, kel ei ole represseeritud sugulasi.

Ja huvitavat lugemist ka nõukaaegse obeliski kohta ühe lennufirma lennuki pardal

Väga suurejooneline, ehteestlaslikult lihte ja mõjus.

Väga hästi loodud mälestusmonument, võime uhked olla ja vaikselt leinata