Sõjaväeehitis

Mälestise kirjeldus:Süvend on ruudukujuline, ülemise ristlõike pindalaga u 10 000 m², Süvendi sügavus u 15-20 m. Süvend on kaevatud liivasesse pinnasesse. Põhjapoolsesse nurka on ülemise valli juurde ladustatud neljas korrapärases kuhilas põllukivid ehituse tarbeks. Süvendi põhjas olev kivilade on laotud ruudukujuliselt.Mälestise ajalugu:Patarei kui selline jäi ehitamata. Asukoht saare keskel kõrgustikul (Stora bärgerna, Suurmäed). Tema tulesektorisse pidid jääma laiad merealad Naissaare-Tammisaari joonest Naissaare-Pakri saarte jooneni, samuti territoorium Peeter Suure Merekindluse maarinde ees Väänast Sakuni. Ehitamisega siiski kaugele ei jõutud: vahemaaga 350 m (põhjast lõunasse) kaevati kaks süvendit 50x40 m, sügavus 5 m. Nendest lõunapoolse põhja laoti 0,5 m paksune raudkivipaljand 26x18 m. Plaanis oli säärastele padjandidele paigutada kahesuurtükiline soomustorn.Allikas: Kultuurimälestiste register

Big fence with spikecord could no go in :(

Saare edelaküljel, V-8/50 suurtükipatarei

Neljast kahurialusest on säilinud kaks. 1951 patarei rekonstrueeriti, patareis oli siis 12 betoonpunkrit ja 4 tulepositsiooni. Punkrid olid omavahel ühenduses maaaluste tunnelitega. Ühes keskmises suuremas punkris asus komandopunkt. Kõige lõunapoolsema punkri lagi on purustatud.Ajalugu:Rajamine algas 1918. aastal, asukoht purustatud patarei nr. 11 kõrval. Sai täiesti uueks lahinguüksuseks. Lisaks üles seatud neljale 6-tollisele 1877.a. suurtükile saadi 24.11.1918 kaks Saksa 150-mm rataslafettsuurtükki. Spetsiaalset positsiooni neile ei ehitatud, nad paigutati Põhjasilla lähedale. 1921.a. anti patarei käsutusse veel kolm 76-mm rataslafettsuurtükki. Korralikku positsiooni patareile nr. 5 asuti ehitama 1923.a. Savikaldale, 1000 m majakast lõuna poole, valmis 1924.a. IV kahuri juurde valmis ajutine komandopunkt, kuhu seati üles 3 m pikkune kaugusmõõdik. Komandopunkt oli primitiivne puitehitis, pooleldi muldonn, mille kohal kerkis madal palktorn vaatlusputkaga. Teine kaugusmõõdik pikkusega 6 m seisis varus ja paigutati mõne aja pärast ehitatud uude komandopunkti. 1923.a. võeti kasutusele 2,1 m läbimõõduga helgiheitja. Olulisi täiendusi tehti 1926-27, ehitati I kahurialusest 150 m põhja poole korralik betoonist komandopunkt, mille alumine osa oli peidetud pinnasesse. Kaetud oli see tsementeeritud soomusplaatidega, lael seisis soomuskuppel, teise laepoole hõivas platvorm kaugusmõõdiku ja käärpikksilma jaoks. Laskemoonavarjendite arv kasvas kaheksalt kaheteistkümnele, neist igaüks mahutas 25 laengut ja mürsku. Meeskonnavarjendeid oli 6. Lõpetati kahe betoonsuurtükialuse ehitamine. Realiseerimata jäi kavatsus pikendada helgiheitja väljasõiduteed 50 m võrra. 1928 varustati kahurid moodsate sihtimisseadeldistega, samal ajal valati patarei taha niidule tulbataolised betoonalused kahele õhukaitse raskekuulipildujale Vickers. Patarei ette seati üles eelmisel aastal lammutatud suurtükilaevalt Lembit" maha võetud kaks 75-mm kahurit. 1931.a. moderniseeriti helgiheitjaseadmestikku ning prožektor sai ühtlasi märksa võimsama valgusti.Allikas:Kultuurimälestiste riiklik register"